Kas investeerida ei saa heanaaberlikult?
15 May 2018
Usutlus Margus Kohavaga puidurafineerimistehase teemal Maaelu 20.04.2018 video.
Reporter: Kui tihti teie postkasti tuleb kirju, et nüüd te hävitate Eestimaa?
Kohava: Sellel projektil on pooldajaid, on vastaseid. Usun, pooldajaid tuleb juurde, kui uuringud saavad läbi viidud ja tegelik mõju selgitatud. Praegu on hästi palju ennustustel ja väärinfol baseeruvat seisukohavõttu.
Euroopa ühe suurima puidukeemiatehase rajamine meie siseveekogule on projekt, mis vajab ühiskondlikku heakskiitu. Tehase ehitamiseks on vaja otsust, et selle vahetu majanduslik kasu tõepoolest kaalub üles elukeskkonna väärtuse kahanemise ning majanduslike alternatiivide kaotuse. Seda otsust ei saa teha investor, see on poliitiline otsus. Mida laiem ja argumenteeritum on debatt, millest see otsus sünnib, seda suurem on tema legitiimsus. Suurima legitiimsuse ja igasugused edasised vaidlused välistaks üldrahvalik referendum, sest kahtlemata on plaanitav tehas kogu Eesti projekt ja puudutab kogu rahvast. Meie esindusdemokraatias on rahva arvamust ja ootusi esindavatel poliitilistel jõududel kohustus võtta tehase ehitamise suhtes seisukoht. Kitsas ringis tehtud väheargumenteeritud otsus nõrgestab demokraatiat ning lõhestab ühiskonda.
Kuidas me tegime? Investor hankis ühiskondliku heakskiitva otsuse vabariigi valitsuselt, pakkudes vastu miljardiinvesteeringust lähtuvat eelarvelist kasu ja majandusnäitajate paranemist. Riigi eriplaneeringu eesmärk on tehase rajamine, kuid mingit debatti, kas tehas on investeering Eesti tulevikku või pigem mitte, selle algatamisele ei eelnenud.
Täna tuleb investoril võidelda selle sama, ühiskonnas olemata jäänud debatiga. See tähendab mõttega, et tehas ei tähenda ainult kasu ja me peame olema realistlikud hinnates tema kahju. Investor ei taha sisulist projekti poolt- ja vastuargumentide kaalumist. Tema taktika on seada kahtluse alla projekti negatiivsest küljest rääkijate pädevus. Seda külge projektil ei ole. Selle asemel on “ennustustel ja väärinfol baseeruv seisukohavõtt”. Kui investori eesmärgiks oleks avalikkuse tegelik argumenteeritud veenmine, siis peaks üldsõnalisele süüdistusele järgnema mõni konkreetne näide – milles teine pool eksib, mis see väärinfo on? Selleni Margus Kohava ei jõua.
Reporter: Tartu on otsustanud riigi eriplaneeringu vastu kohtusse minna. Kui palju teie selles vastasseisus kaasa räägite?
Kohava: Meil on väga kahju, et me oleme sattunud riigi ja kohalike omavalitsuste vastuolu tandriks. Kaebused ju ei puuduta otseselt meid.
Musta töö, see tähendab planeeringu jõuga läbi surumise, peab tõesti ära tegema riik. Samas on Est-For riigi lepingupartner ja planeeringuga seotud kohtuasjades kaitseb ka investor oma õigusi. Ta ühelt poolt nõuab riigilt lepingu täitmist, teiselt poolt kaitseb seda ühiselt riigiga. AS Infragate, kes vaidlustas planeeringu konsultandi riigihanke tingimused, on juba pidanud korvama Est-Fori kohtukulud. Vaata: Tallinna Ringkonnakohtu otsus 3-17-2099/56.
Tehase planeerimise viis annab sellega seotud debatile uue dimensiooni. Küsimus ei ole enam ainult ühiskondlikus heakskiidus tehasele. Me peame heaks kiitma ka tema rajamiseks kasutatava jõumeetodi. Meie omariikluses ei ole keskvõim varem sellisel kujul jõudu kasutanud. Küsimus on, mis alusel riik nii käitub ja kas see sobib demokraatlikku ühiskonda? See on põhimõtteline, Eesti arengusuunda määrav küsimus.
Kas asi peaks jääma kohtu otsustada? Kohus saab ainult hinnata, kas riik on ühemõtteliselt rikkunud seadust. Ta ei saa anda eetilist hinnangut, ta saab ainult arvestada tõestusmaterjali. Heaks näiteks on siin 2012 aasta Reformierakonna rahastamisskandaal: kui raha tuleb vanaema kapist, siis õigusemõistmise seiskohalt ta sealt ka tuleb, kui ei ole muid tõendeid. Kohus peab ka lähtuma seadusest sellisena nagu ta kehtib. Ta ei üldiselt saa hinnata seaduste seaduslikkust ja kahelda parlamendi pädevuses, kust planeeringu rahastamisega seotud seadusemuudatused ühehäälselt läbi läksid.
Tartu ühemõtteline vastuseis ja kohtussepöördumine on andnud tehasedebatile väga selge poliitilise iseloomu. Meie demokraatia ei toimi, kui me jääme siin äraootavale seisukohale ja veeretame vastutuse kohtule. Ühiskond peab ise vastama küsimusele, kas põhimõtteliselt saab olla sellist eraettevõtlusest lähtuvat riiklikku huvi, mis võtab Eesti ühelt linnalt ära tema enesemääramisõiguse?
Kohava: Kui investorid pöördusid riigi poole ja küsisid, milline on õige planeerimisprotsess sellise planeeringu puhul, siis vastus oli, et see on riigi eriplaneering.
Est-Fori riigi eriplaneeringu taotluse esitamisele eelnes kahtlemata mitteametlik konsultatsioon, mille käigus lepiti kokku tegutsemiskavas. Me võime siiski eeldada, et juhtivat rolli selles etendas Est-For ning valitsuse ministrid pigem kuulasid ja noogutasid. Est-Fori juristide asendamatut panust planeeringu algatamise ettevalmistamisel selgitab meile Pealtnägijas 21.03.18: “Tselluloositehase arendajad esitasid riigile oma erisoovid” taotlust menetlenud tolleaegne riigihalduse minister Mihhail Korb.
Kohava: Kui nüüd seatakse kahtluse alla, kas riigil oli õigust sellist planeeringut algatada, siis mina ei oska vastata. Ma arvan, et oli. Investori seisukohast oli ainuvõimalik tee, pöörduda riigi poole ja paluda need protsessid algatada. Ja eks riigil tuleb need protsessid ka lõpule viia, ükskõik, milline see lõpp siis on.
Riik võttis investorite plaani omaks ja ühines projektiga, laiendades ettevõtja ärihuvi suureks riiklikuks huviks. Paraku on planeerimise algatamise otsus ka riigi ainus sisuline otsus kogu protsessis. Täna kehtiv (Est-Fori juristide nõustamisel muudetud) seadus kohustab riiki planeeringuga lõpule minema. Riik ei saa planeeringu lõpetamise osas teha investori huvide vastast, oma parema äranägemise kohast, kaalutletud otsust.
Peaminister Jüri Ratas väidab ärileht.ee 30.04.18: “Tselluloositehase teemal polnud nelja ministri salakohtumist”: “Valitsusel on igal hetkel õigus lõpetada planeeringu algatamine.” (Peaminister mõtleb siin ikka planeeringu enda lõpetamist, see on juba algatatud.) Millele see väide tugineb? Planeerimisseaduse viimases, 01.01.2018 jõustunud versioonis, kirjutati riigi eriplaneeringust välja võimalus, et valitsus jätab keskkonnauuringute esimese etapi aruande vastu võtmata ja sellega lõpetab eriplaneeringu. See muudatus on kooskõlas seadusse eelnevalt tehtud täiendusega, et planeeringut võib rahastada investor.
Reporter: Aga ometi, teie olete ju see kurja juur? Teie mõte, teie tehas? Teie tahate siia tulla Tartut hävitama?
Kohava: Kas see kõlas nii, et investor on kurja juur? Investeerimine kui selline on kurjus või?
Investor kasutab tehase loomisel ja käitamisel raha, mille eest ta ostab ressurssi: maad, materjali, tööjõudu, know-howd, toorainet jne. Sellel ressursil on kindel omanik ja rahas mõõdetav lepinguline hind. Vahetuskaubas, ressurss raha eest, seisneb investeerimise majandust elavdav mõju.
Kuid lisaks kasutab investor ka fikseeritud omanikuta, rahas mitte mõõdetavat ressurssi. Kellele kuulub jõgi, õhk, kena vaade, linn kui selline oma sotsiaalse keskkonnaga? Need on ühisomand – omand mida ei kaitse omandiõigus ja mida ei saa osta lepinguga.
Küsimus on arusaamises. Kui keegi ei saa minna kohtusse ja öelda, et jõgi kuulub mulle, siis järelikult võib igaüks teda kasutada oma äranägemise järgi? Investori tarkus on see, et ta näeb vaba ressurssi ja hakkab seda kasutama.
Nõukogude ajast, mida Margus Kohava peaks mäletama, pärineb irooniline ütlus: “Iga kommunist teab oma südames, et kõik, mis on ühine, kuulub tegelikult talle.” Ühisomand oli tollal sõnakõlks ja rahvalt, ühisvara deklareeritud omanikult, ei küsinud omandi tegelikud käsutajad midagi.
Margus Kohava investori tarkus ei erine omaaegse kommunisti tarkusest. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja võtta, mis võtta on. Ei ole vaja küsida. Margus Kohava ei saa aru, või teeb näo nagu ta ei saaks, et kui me räägime loodusest ja elukeskkonnast, siis me räägime heanaaberlikest suhetest. Ühisomand ei ole siin sõnakõlks.
Reporter: Teie plaan ehitada tehas on ju see, mis kogu protsessi käima on pannud?
Kohava: Ma arvan, kui investoritel on idee paigutada raha Eesti majandusse, siis seda ei saa kuidagi võrdsustada kurjusega või tahtega kurja tekitada. Küsimus on see, et kuidas selliseid planeeringuid läbi viia? Kuidas tuleks neid korraldada, kuidas tuleks kaasata? See on kõik omaette teema.
Kuidas kaasata? Investoritele oli algusest peale selge, et Tartule on tehas vastuvõetamatu. Kaasamise osas tehti kohe alguses väga selge ja põhimõtteline otsus – minna Tartust mööda nagu teda ei olekski olemas. Võimaluse selleks annab riigi eriplaneering.
See, et tehase eeldatavaks asukohaks oli algusest peale Tartu, on fikseeritud Pealtnägijas 21.03.18 avalikustatud dokumendis “OÜ EST-FOR Invest ettepanekud ja soovid koostööks Vabariigi Valitsusega”, kuupäevaga 13. veebruar 2017.
Tsitaadid (lühendatult):
“Käesoleva soovi [kaaluda kahetasandilist ristmikku] aktuaalsus sõltub tehase tulevasest asukohast, mis ei ole praegu täpselt teada, kuid on eeldatavasti Suure Emajõe piirkonnas Tartu lähedal.”
“Arvestades Tallinna–Tartu maantee ehitamist kahe-niidiliseks, oleks tehase projektil ja Tallinna–Tartu maantee arendamisel kahtlemata sünergeetiline efekt.
“Liikluskorralduse kontekstis oleks väga positiivne planeeritava Tartu ringtee väljaehitamine ennaktempos.”
Kohava: Meie omalt poolt oleme ju algusest peale olnud selle protsessiga täiesti avalikud. Enne kui midagi on alustatud, on kõik info olnud avalik.
Vaatamate eriplaneeringule, tuleb investoril igal juhul oma projekt avalikkusele maha müüa. Meile esitatav info on toote reklaambrožüür. Heaks näiteks on siin projekti visuaalseks sümboliks saanud pilt rohelusse uppuvast, peamiselt madalhoonestusesga tehasest. Tegelikkuses on hooned kordades suuremad ja kõrgemad. Vaata: Lähteseisukohad ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse eelnõu, lk. 5.
Investorite taktika on ka esitada avalikkusele “esialgset” infot, mis hiljem “täpsustub”. Tehase võimsus oli algselt 400 kuni 700, siis 750 tuhat tonni toodangut aastas. Samast dokumendist, lk. 7 selgub, et tegelik projekteeritav võimsus on siiski 800 tuhat tonni – pärast tootmisprotsesside optimeerimist.
Reporter: Ka selle avalikkuse ja läbipaistvuse juures on siiski kaikaid kodaratesse visanud ehk siis küsimusi tekitanud teie koostöö RMK’ga, samuti ülikoolide rektorite ühisavaldus. Ka need tekitasid suuri küsimusi, et kuidas siis justkui rahalaev ees ja sõltumatud asutused ja teadlased järel?
Kohava: Ma arvan, et siin on pigem hirmul suured silmad. Kui on tegemist suure asjaga, siis on omane näha asju, mida tegelikult ei ole. Koosöö RMK’ga on täiesti tavapärane praktika. Selliste suurte projektide puhul ei ole mõeldav, et sellist koostöölepingut ei sõlmita. Kusjuures me praegu ei räägi ju tarnelepingust, vaid kavatsuste protokollist. See ei erine mitte kuidagi RMK tavapärasest puidumüügi strateegiast, välja arvatud kestvus 15 aastat. Nii suure projekti puhul lihtsalt lühema tähtajaga ei saa.
Kuigi investorid on valmis katma ka eriplaneeringu kulud, ei tule miljardi-investeering riigile tasuta. Juba mainitud Est-Fori ettepanekute ja soovide dokumendist nähtub, milliseid vastuteeneid Est-For riigilt ootab. Riigi otsese panuse kõrval on aga investorile tegelikult kõige tähtsam tooraine küsimus, milleks ongi vaja RMK lepingut. Tartu lähedale Suure-Emajõe äärde saab ehitada suurima võimaliku tehase – koos riigipoolse toorainegarantiiga. Tooraineturg, mitte müügiturg, on projektis kriitiline.
Võrdluseks: Margus Kohava rajatud esimese tehase, 2006 Kundas käiku läinud Estonain Celli 10 aastane tarneleping RMK’ga lõppes 2015 ja see tekitas vähemalt ajutiselt raskusi toorainega. Tehase tänase omaniku, Austria firma Heinzel Gruppi Aastaaruanne 2016 tõstab saavutusena esile toorainekitsikuse leevendamise erametsaomanike kaasamise läbi. (“Beseitigung des früheren Versorgungsengpasses bei PEFC-zertifiziertem Holz durch Bezug aus privaten Forsten.”)
Vaata ka: Äripäev 15.01.2008 Nappiv haavapuit hoiab Estonian Celli kahjumi piiril.
Heinzel Grupp 2017 aasta aruandest loeme, et Kunda tehase võimusust on plaanis suurendada 215 tuhande tonnini. See annab tunnistust, et tehasel läheb hästi ja et ta on kindlates kätes, aga teiselt poolt paneb ka meie haavikud suurema raiesurve alla. (Kunda tehas tehas toodab haavaputimassi paberitööstuse tooraineks.) Tehase algne projekteeritud võimsus oli 140 tuhat tonni. Tekib küsimus, kuidas Eesti riik üldse saab raiemahtusid kontrollida? Vähemalt erametsade raiemahtusid kontrollib ainult turg? See küsimus vajab avalikkusele selgitamist.
Kohava: Kui rääkida ülikoolide koostööst, siis mõte seisnes ju selles, et tagada parim teaduspotentsiaal uuringute läbi viimiseks, ükskõik millises ülikoolis see potentsiaal parasjagu ei ole.
Projekti teaduslik osa algab uuringutest. Vaja on parimat teaduspotentsiaali nende läbiviimiskes teaduslikus kontekstis. Mida vaja ei ole, on laiem teaduslik hinnang, teadlaste sekkumine enne uuringuid. Teadlane ei tohi ületada oma volitusi.
Kohava: Praegu on hea meel teatada, et me oleme alustamas esimeste uuringutega, ja ülikoolid on määranud esialgsed töögrupid nende uuringute lähteülesannete täpsustamiseks ja lõpuks töögruppide nimetamiseks.
Investor on just saanud teada, et Tartu vaidlustab planeeringu kohtus.
Reporter: Hoolimata Tartu jalad maas, käed risti vastuseisust liigute te edasi?
Kohava: Sellest on väga kahju, et Tartu avalik arvamus on kujunenud selliseks nagu ta on. Aga seda on kindlasti ka tahtlikult mõjutatud. Mina kirjutaksin ka alla avaldusele, et me ei soovi saastavat tehast. Esiteks ma ei soovi seda Tartusse ja teiseks ma ei soovi saastavat tehast. Aga tegelikult peaks vaatama asja laiemalt, et millised on selle tehase tegelikud mõjud ja kus see tegelikult asuda võiks?
Tartlaste nägemuses tõesti tehas paratamatult saastab ja on keskonnaohtlik, võimalik on õhureostus, teed linna ümbruses täituvad puidukoormatega ja Tartu teiseks nimeks saab ülikoolilinna asemel tselluloosilinn. Seda negatiivset hoiakut võimendab paraku ka see, et Tartu seisukohta ei peetud vajalikuks küsida.
Veelkord, kui tehas sobib Tartusse, miks otsustati siis Tartust mööda minna? Miks otsustati tegutseda eeldusel, et linn on vastu ja see vastupanu tuleb ületada jõuga?
Reporter: Ja need mõjud ongi just need, mida üritatakse uurida, nagu ma aru saan? Ja tihtipeale on ka siin justkui kaks kaalukaussi, mis segamini aetakse: nii öelda kopa maasse löömine ja uurimine, et kas ja kuhu see üldse võiks tulla.
Kohava: Väga kahetsusväärselt on täna palju teadlasi, kes täpselt teavad, millised sellise tehase mõjud on. Meie kahjuks ei tea veel. Me oleme päris lähedal sellele, et anda sisend keskkonna uuringutesse, ehk need maksimaalsed mõjud mida see tehas võiks põhjustada. Edasi järgneb analüüs, et kas see mõju on talutav, või peaks kusagilt veel vähendama seda mõju. Selle tulemusena sünniks kunagi keskkonna kompleksluba, juhul kui see üldse sünnib, mis paneb paika selle, kui palju see mõju tohib olla.
Keegi ei tea täpselt, millised on tehase mõjud. Et seda teada saada, tuleb tehas ehitada ja neid mõjusid mõõta. Keskkonnakaitsjate seisukoht ongi see, et me pigem ei taha seda teha. Arvulised andmed selle kohta, kuidas ja mil määral taoline tehas saastab, millised on kehtivad keskkonnanormid ning milline on praegu Suure-Emajõe saastekoormus ja seisund, on meil aga olemas. Projekti toetajate arvates me neid andmeid kasutada ei tohi. Teadlane justkui ei tohiks olla oma hinnangus ühemõtteline ja kasutada konkreetseid numbreid.
Kui juba nõuda uuringuid, siis võime ka küsida, kuidas sai Keskkonnaministeerium planeeringu taotluse menetelemisel välistada planeeringualana Pärnu jõe – ilma uuringuteta? Vaata: Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus märkustega.
Tehase ehitamine või mitteehitamine on investori otsus. Keskkonnaloas pannakse paika saaste piirnormid ja tehas jääb ehitamata, kui need on nii karmid, et muudavad projekti majanduslikult mõtetuks. Ka investor kasutab olemasolevaid andmeid tehase vältimatu saaste ja seadusega nõutavate piirnormide kohta. Viimased on kindlasti täidetavad. Investorite kindluse tõestuseks on nende valmisolek planeeringut rahastada.
Reporter: Te olete ise eelnevates interjuudes öelnud, et ootate ja loodate teaduspõhiseid argumente, mis oleksid faktiliselt tõestatavad ja läbi uuritud. Kui seda debatti vaadata, siis mulle tihiti tundub, et tegemist on vaidlusega, mis baseerub emotsioonidel ja seda teaduspõhist fakti, isegi teadlaste seas, on suhteliselt vähe – kui siin viidata mõni aeg tagasi toimunud suurele kahe teadlase vastuseisule, kus ikkagi üsna ebaviisakaks mindi.
Kohava: Jah, see kõik on kahetsusväärne. Siinkohal kutsun tasakaalukusele mõlemat poolt ja kaasatöötamist, et leida need tegelikud mõjud ja anda need tegelikud hinnangud.
Milline on projekti toetajate (sealhulgas Jaak Aaviksoo: mul on oma alma mater’i pärast tõsiselt mure) nägemus teaduspõhisest argumentatsioonist? Selle võtab hästi kokku TTÜ professor Enn Loigu vestluses Marko Reikopiga Ringvaates 16.04.2018:
Marko Reikop: “Teie olete Tallina Tehnikaülikooli Ehitus- ja Arhitektuuriinstituudi Veekvaliteedi- ja kaitse professuuri hoidja. Te peaksite just vaatama, et vee kvaliteet eriti hea oleks?”
Enn Loigu: “Ma vaatan teaduspõhiselt. Meil on vaja arendada majandust ja me peame lahti saama sellest, et me toorpuitu ekspordime. Teatavasti, 85% kasepuidust läheb eksporti ja 55% kuuse- ja männipuidust läheb eksporti – ilma väärindamata. Leian, et see on omaette kuritegu. Majandus peab ikkagi arenema.”
Nagu näeme, teaduslik lähenemine vee kvaliteedi uuringutele tähendab lähtumist majanduslikest (investori esitatud) argumentidest. Teadlase südametunnistus on puhas, kui ta majanduslikku huvi ei unusta.
Reporter: Mis te arvate, milline see tegelik mõju võiks olla?
Kohava: Ma olen täiesti veendunud, et seda tehast saab ehitada ainult sellisel juhul kui tartlased ei märka selle olemasolu, mitte mingil moel.
Investor on jõudnud äratundmisele, et tuleb siiski mingil moel astuda tartlastega dialoogi, neile midagi lubada? Kas tehas tuleb Lätti?
Kui investor on veendunud, et tehas tartlasi ei häiri, siis miks ei olnud võimalik Tartut projekti kaasata? Kas plaan oli et tartlased ei märkagi, et tehas ehitati?
Reporter: Ometi meil on üle seitsme tuhande tartlase, linna volikogu, kes juba enne uuringute alustamist on seda märganud ja väga palju märganud.
Kohava: Jah, aga nad ei ole lähtunud faktidest vaid emotsioonidest.
Otsustusprotsessist kõrvalejätmine paratamatult tekitab negatiivseid emotsioone. See riivab õiglustunnet ning tekitab hirmu ja usaldamatust. Investorit ei saa kuidagi võtta kui usaldusväärset partnerit. Näiteks oli jutt Viljandimaast kui tehase võimalikust asukohast avalikkuse eksitamine, eesmärgiga õigustada eriplaneeringu algatamist. Est-Fori riigi eriplaneeringu algatamise taotlus: “Meie hinnangul võiks planeeringuala piiritleda Tartu- ja Viljandimaa Emajõe-lähedase piirkonnaga 5 kuni 10 km jõest.”
Asi ei ole ka ainult Tartus. Projekti vastastele on arusaamatu selle loogika. Miks me peame asendama probleemi, mida teha oma paberipuiduga, probleemiga, et seda ei jätku? Miks on lahenduseks, ilma alternatiive kaalumata, hiigelmahus tselluloositootmine? Põhimõttel, et mida suurem tehas, seda suurem sellest saadav kasu? Keskkonnamõju tehase suurusega ei kasva, keskkond on tasuta?
Reporter: Kas te arvate, et seda on võimalik ümber pöörata, see emotsioonipõhine lähenemine, ja tuua argumentide ja faktidega inimesed maa peale tagasi?
Küsija võtab siin peast reporterimütsi, mille alt tuleb välja investorimüts.
Kohava: See on kindlasti raske ülesanne ja ma usun, et päris kõiki ei ole võimalik veenda. Kui tegelikud faktid on laua peal, mis on kinnitatud teadlaste rühmade poolt, siis tuleks asjale uuesti otsa vaadata.
Ja kui see töö on tehtud, kui parim teaduspotentsiaal on välja sõelunud õiged faktid, siis me hakkame elama nagu vanal heal vene ajal, kus oli üks, ametlik tõde. (Ning Eino Baskin, kes Reklaamiklubis valges kitlis vastas televaatajate kirjadele.)
Reporter: Kui mõelda, millisena te seda tehast ette näete, siis milline on see perspektiiv? Me oleme rääkinud eellepingust RMK’ga, 15 aastast, aga miljardiline investeering jõe kaldal ei ole midagi sellist, mis võiks kesta siin ainult 15 aastat?
Kohava: Esiteks, tehas ei pruugi sündida kunagi jõe kaldale. Sellele tuleb leida asukoht, mis oleks võimalikult eemal nii asustusest kui ka piisavalt kaugel jõest. Ideaalis võiks ta olla peidetud metsade vahele, et ka kõrged ehitised välja ei paistaks. Aga kui selline tehas peaks tõesti ehitatama, siis tüüpiliselt sellise tehase eluiga on umbes 30 aastat. Suure tõenäosusega selle järgneks kas tehase moderniseerimine või ümberehitamine uuematele kaasaegsematele tehnoloogiatele. Ma usun et ta areneks edasi uuemate väärtuslikumate biomaterjalide tootmise suunas.
Küsimusele, kas tehnoloogia arengust lähtuvalt on võimalik tehase ümber ehitamine millegi muu kui tselluloosi tootmiseks, andis Aadu Polli Tartu Volikogu 15. märtsi istungile järgnenud teledebatis lihtsa, keerutamata vastuse: ei ole. Margus Kohava ütleb siin sama. Vähemalt 30 aastat toodab tehas tselluloosi ja selle ärimudeliks on mahuökonoomia.
Reporter: Üks argument, mis selle juures on esile kerkinud on ju veel see, et kui tehas püsti pannakse, siis ongi see tehase töötamise aeg. Selle ajaga tõmmatakse meie metsad lagedaks ja meile jäävad siia ainult võsad, kui sedagi?
Kohava: Sellest meie regioonist, kui me räägime Eesti, Läti ja võib-olla ka tükike Leedut, viiakse välja iga aasta 7.7 mlj. tm. sellist toorainet. Kui me sellest võtaksime 45% ära, siis iga üks saab ju aru, et kohapealses tarbimises ei muutu mitte midagi. Ainuke asi mis muutub on see, et eksport väheneb, aga väheneb ka ainult ligi poole võrra.
Kust võetakse nii suurele tehasele tooraine, on projekti võtmeküsimus, millele Margus Kohaval mõistlikku vastust anda ei ole. Selleks, et tarbimises midagi muutuks, peaks tehas endale võtma kogu Eesti ja Läti ekspordi?
Tootmisvõimsusele 800 tuhat tonni vastav aastane puiduvajadus on 3.5 mlj. tm. See on hiigelkogus. Me ei saa arvestada kogu Eestist ja Lätist eksporditava toorainega, sest sadamate haardeulatuses on transport üle mere endiselt odavam kui vedu Tartusse. Investorite endi sõnul on just sadamate konkurents põhjuseks, miks tehase ainuvõimalik asukoht on Tartu.
Kui palju on Eestist ja Lätist võtta sadamatest üle jäävat toorainet, mis vaba turu tingimustes liiguks Tartusse? Toorainet, mille transporti ei subsideeriks ei RMK ega ka tehas ise?
Mida arvavad teadlased:
Raul Rosenvald, PhD, Eesti Maaülikool. Teaduste Akadeemia Seminari “Eesti puidukeemia perspektiivid” tervikaruanne, peatükk “Puiduressurss puidurafineerimistehase raiemahtudele jaoks ja tehase võimalik mõju Eesti raiemahtudele”:
“Arvestades Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti puiduressursse puidurafineerimistehase jaoks, on soovitav ehitada tehas väiksemas mahus, vähendamaks riski võimalikule puiduressursi (eriti okaspuu) ülekasutamisele; samuti võiks väiksem(ad) tehas(ed) asuda logistiliselt sobivamates kohtades, kus nende võimalik keskkonnamõju ja veevajadus poleks nii suured.”
Urmas Varblane, knd majandusteadus, Tartu Ülikool. TÜ Majandusteaduskonna aastal 2004 välja antud uurimuse “Eesti puidusektori konkurentsivõime” peatükk 12.2. “Tselluloosi- ja paberitööstuse laiendamise võimalustest Eestis”:
“Väga keeruline on tagada tselluloositehasele vajalik tooraine, kui Soome või Rootsi omanduses olevad Eesti puidutööstusettevõtted ei hakka oma materjali uuele loodavale tselluloositehasele müüma, vaid jätkavad emaettevõtete toorainega varustamist.”
“Kahjuks piirdub Kunda tehas vaid tselluloositootmisega. Kõige suuremat lisandväärust andev etapp väärtusahelas – paberitootmine – jääb siiski välisinvestori kodumaale.”
“… [teise uue] tehase loomisel saaks kaasata ka suure osa Läti paberipuust ning hakkest. Sel juhul ulatub tehase tootmisvõimsus juba 400–500 tuh tonnini, mida peetakse tänapäeval optimaalseks suuruseks.”
Urmas Varblase seisukohad on pärit ajast, kui päevakorras oli Estonian Celli rajamine. Kas tänaseks on olukord muutunud sedavõrd, et puiduressurssi arvestav tootmisvõimsus ulatub 800 tuhande tonnini?
Reporter: Iga juhul selge on see, et debatt ja kogu protsess võtab ainult tuure juurde. Ilmselt rahunemist või selginemist veel näha ei ole?
Kohava: Ma ei oska öelda, sest kõik huvitatud osapooled kasutavad neid vahendeid, mis neil on. Veelkord, kui tagasi tulla selle info peale, mis tänases lehes oli, see on kahetsusväärne, et riigi ja omavalitsuse lahkhelide sisse oleme kistud meie. Investori soov on, et nii riik kui omavalitsus suudaksid lähtuda seadustest, suudaksid neid seadusi sama moodi tõlgendada ja rahulikult koos eksisteerida.
Konflikt on stsenaariumisse algusest peale sisse kirjutatud ja stsenaariumi autoriks on Est-For. Riik võttis vastu endale määratud rolli, tehes seda selgelt eelarvelistel kaalutlustel. Mingit eeltööd, see tähendab uuringut või arenguplaani, millega investorite projekt haakuks, riigil ette näidata ei ole. Pealtnägija 31.01.2018 paljastatud RMK ja Est-Fori sümbioos aga seab kahtluse alla, kas RMK üldse tegutseb avalikkuse huvides ja majandab riigimetsa heaperemehelikult? Stsenaariumiväline on Tartu vastuseisu otsustavus ja konkreetsus – teadlaskonna ja kodanikuaktiivsuse toel.
Olukord on paradoksaalne. Tartu vastuseis ei ole ju muud kui väga suur avalik huvi, millega arvestamine, ehk millest möödamineku vältimine, ongi riigi eriplaneeringu algatamise üheks aluseks. Sellega aga tema roll lõpeb. Milline on investorite arusaam avalikust huvist riigi eriplaneeringus, seda illustreerib Est-Fori seisukoht Tallinna Ringkonnakohtu Haldusasjas 3-17-2099, AS Infragate Eesti apellatsioonkaebus. (Kaebuse sisuks oli, et planeeringu konsultandi riigihanke maksumsust ei saa hinnata kogumaksumusena.):
“EST-FOR Invest OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja saab kohtusse pöörduda üksnes oma majanduslike õiguste kaitseks, mitte aga avalikes huvides.”
Kui tehase rajamise eelduseks on heanaaberlikkuse hülgamine ja dialoogi mittepidamine, siis ei saa ju olla teisiti, kui et see hakkab ka töötama samal alusel. Kaasatavatele investoritele on projektis osalemise eelduseks taolise koloniaalse suhtumise omaksvõtt.
Margus Kohava püüab meid veenda, et me kõik peaksime kõik nõnda suhtuma. Me kõik osaleme ja saame kasu. Kes seda ei tee, ei saa aru, on rumal. Ta loodab, et ühiskond on, pärast taasiseseisvumisjärgset ideelisust, selliseks suhtumiseks taas küps.
Öeldakse, et rahvas on väärt oma juhte. Võibolla ta on siis ka väärt oma investoreid? Iga juhul oleme praegu teelahkmel. “On valida, jah aeg on teha vahet”, kirjutas Juhan Viiding.