Valijate püsistress
21 Oct 2018
NZZ 4.10.2018 Hansueli Schöchli: Dauerstress für die Stimmbürger.
Otsedemokraatia väsitab. Kodanik valija peab tihedasti langetama kaalukaid otsuseid. Tekib küsimus, kas sellel on tulevikku?
Pärast mängu on enne mängu. See jalgpallurite tarkus kehtib ka poliitikas. Valijaskond ei saa rahu. Šveitsi otsedemokraatia ei ole teatritegemine. Me ei anna referendumitel oma häält mitte ainult kohaliku jalgrattatee ehitamise asjus vaid teeme suuri üleriigilisi otsuseid. Vaevalt jõudis rahvas tagasi lükata kaks agraaralgatust kui juba käib võitlus SVP (Šveitsi paremkonservatiivne rahvapartei) enesemääramisalgatuse üle, kus kaalul on algatajate sõnul mitte vähem kui see, kas olla või mitte olla. Vähem kaalukas ei ole olukord tuleval kevadel, kui on karta tulede kustumist firmade maksustamise ja pensionite rahastamise muutmise seaduspaketile. Ka euroopapoliitikas peab varsti jälle selguma, kellele kuulub jumalate soosing: kas Euroopa tööjõu vaba liikumise leppest lahtiütlemisele, või toimub hoopis edasiliikumine EU raamlepingu asjus.
Viimastel aastatel on olnud mitmeid tähtsaid referendumiteemasid: rahaemissiooni reform, tuumaenergiast loobumine, pensionireform, firmade maksustamine, roheline majandus, kodanikupalk, immigratsioonikontroll, ecopop, miinimumpalk, ja veel ja veel. Maailm ei seisa paigal. Ka Šveitsi poliitika mitte. Arengud rahvusvahelises poliitikas teisenduvad sisepoliitilisteks probleemideks, poliitikas tegutsejad püüavad ennast algatustega esile tõsta, ning maailma keskmisega võrreldes hiigelkõrge elatustase lubab pakkuda välja luksuslahendusi.
Vähem eufoorilistel hetkedel me võime küsida, kas taoline areng on jätkusuutlik? Kas ühelt põhjapanevalt algatuselt järgmisele hüppamine, näiteks Šveitsi kui majanduskeskkonna defineerimisel, ei sea kahtluse alla seda sama kuulsat Šveitsi stabiilsust ja usaldusväärsust? Kas nutitelefoni, töö, perekonna ja hobidega juba piisavalt koormatud kodanikel jätkub püsivalt jaksu referendumialgatajate sireene ja poliitikute pasundamist kaalutletult hinnata? Või on väiksemad ehk suuremad “referendumiõnnetused” paratamatud?
Sellised küsimused kuulvad siiski liigse eneses kahtlemise valdkonda. Reaalelu tõukab nad kiiresti tagaplaanile. Meil pruugib ainult maailma parlamentaarses demokraatias ringi vaadata ja küsida, millises riigis on see stabiilsem kui Šveitsis? Pigem tunneb see, kes ei saa regulaarselt valimiskasti juures oma arvamust avaldada, vajadust teha seda tänaval. Või siis valimistel kord nelja aasta tagant “otsustajatele seal üleval sõnum saata”. Nii nagu äsja brittide juures, kus rahvas, saades valitsuse armust võimaluse oma arvamust avaldada, tegi seda kohe ka “põhjalikult”.
Mida ka Briti poliitiline eliit Brexiti otsusest arvab, mõiste “valimisõnnetus” väljendab rahva arvamuse alavääristamist – kindlasti on see nii helveetliku otsedemokraatia kontekstis. Kas rahva “Ja” minarettide ehitamise keelustamisele või immigratsioonikontrollile oli õnnetus? Või oli see “Ei” firmade maksustamise kooskõlastamisele EU nõuetega? Ja mis siis, kui rahvas ei taha rohkem bilateraalseid lepinguid EU’ga. Pole ühtegi diktaatorit, ministrit ega parlamendisaadikut, kes selliseid küsimusi püsivalt paremini oskaks vastata kui valijaskond kollektiivselt. Referendumil kaotaja peab oma allajäämist tunnistama ja peeglisse vaatama. Otsedemokraatia on jätkuv pingutus – nii poliitikutele kui valijatele. Aga ta tõestab ka jätkuvalt oma tugevaid külgi: rahva tahte väljendamine, otsuste aktsepteerimine, emotsioonide kanaliseerimine, selgitussurve poliitilisele eliidile, poliitilise diskussiooni asjalikkus. Paremat süsteemi ei paista endiselt kusagilt.