Reaalsus, mänguteooria ja pooltõed
12 Mar 2018
Inimeseks olemine ja mänguteooria
Tartu tselluloositehase projektist on saanud Eesti demokraatia proovikivi. Vanemal põlvkonnal tuleb seejuures meelde taasiseseisvumisaeg, kui meid juhtis ühtekuuluvustunne. Me seisime Balti ketis ning tulime üle maa kokku Tallinna lauluväljakule, kus laulsime, ei ole üksi ükski maa. Niivõrd, kuivõrd meil on aega ja huvi asjasse süveneda, panevad tänased sündmused meid taas tõstma pilgu argimuredelt ja küsima, mida me päriselt tahame ehk mis on elus tegelikult tähtis.
Lihtsustatult on küsimus selles, kuipalju me peaksime olema idealistid? Reaalset maailma juhib raha ja selles valitseb eraomandit kaitsev tsiviilõigus. Seal kehtib põhimõte, et igasugune materiaalne hüve on väärtus, millest ei saa loobuda. Rumal oleks seda teha, sest kui mina loobun, siis keegi teine minu kõrval ju seda ei tee. Idealism on vastupidi materiaalsete väärtuste teadlik alatähtsustamine millegi tähtsama, rahas mõõdetamatu nimel. Äärmuslikul juhul võib see lõppeda absurdse märtrisurmaga. Mulle on mällu sööbinud aastatetagune juhtum Inglismaal, kus elusloomade piinarikka transpordi vastu demonstreeriv naine hukkus lambaid vedava veoauto rataste all.
Sellises vastandumises, puudekallistajad versus rahakotikallistajad, teevad mõlemad pooled teisele liiga. Enamuse jaoks meist tähendab mets kui rikkus metsa ennast, mitte selle müügist saadavat raha. Kuid me ei saa mööda vaadata metsaomanikke õigusest teenida oma omandi pealt tulu. Ükskõik kui suured idealistid me oleme, me tarbime realistide loodud materiaalseid hüvesid ja mugavusi. Küsimus on seega, kus on konsensus, mitte kellel on õigus äärmuslikult teise seisukohaga mitte arvestada?
Tänanst debatti juhib aga suuresti probleemipüstitus, et tselluloositehas on küll suur keskkonnaoht ning asukoht Tartu külje all on küsitav, kuid teda on majandusele vaja. Tuleb valida ja seda saab paratamatult teha ainult lähtuvalt majanduslikest huvidest.
Miks me ei otsi konsensust? Miks me tahame must-valget lahendust? Vastus on, et konsensuslikult ei ole võimalik sellist tehast ehitada. Selle jutuga ei ole mõtet Tartusse minna. Ainus võimalus projekti teostada on läbi seaduse, läbi riigi eriplaneeringu. Arendajate nägemus on, et kuna kokkulepe pole võimalik, tuleb tehas ehitada jõuga, arvaku Tartu sellest, mis ta tahab. Selle seisukoha võtab hästi kokku Margus Kohava kommentaar Postimehes Tartu Volikogu 7. märtsi otsusele: “Lähtume sellest, et ettevõtjal pole meie riigis võimalik tegutseda muud moodi kui seadust briljantselt täites. Pöördusime sooviga tehase rajamiseks riigi poole ja nüüd eeldame, et ka riik toimib seadusest lähtudes.”
Teemat uurides ja tselluloosi tootmise kohta võrdlevat infot otsides märkasin, kuidas mu vaatenurk märkamatult muutus. Mu ees olid ühtäkki ainult nimed ja numbrid, nõnda et ka Tartust sai pelk kohanimi ja Emajõest üksnes voolav vesi. Läks mõni hetk, et tulla tagasi reaalsesse maailma, kus Tartu on saja tuhande elanikuga ülikoolilinn ja Emajõgi osa Euroopas üsna unikaalsest, inimtegevuseks tegelikult sobimatust soomaastikust (meenutagem, kui erinev on näiteks Eesti ja Soome geoloogia). Siitläbi mõistan tehase arendajaid. Nemad ei vaheta vaatenurka ning neile ongi Tartu ainult kohanimi ja Emajõgi voolav vesi. Tartu oleks nagu midagi abstraktset, mis ei eksisteerigi muidu, kui et pakub tehasele vajalikku tööjõudu.
Mis on siis mis? Kus lõpeb reaalsus ja algab sellega mittearvestamine? Siin tuleb mulle meelde üks kunagi kuulatud mänguteooria loeng. Mänguteooria on teadus, mis uurib valikuid piiratud informatsiooniga situatsioonides ja näitab, milline on optimaalne strateegia kui kõik mängijad käituvad ratsionaalselt. Ehk tuntuim mänguteooria situatsioon on vangi dilemma, kus mängija peab valima, kas reeta oma kaaslane või riskida saada ise reedetud. Teooria ütleb, et õige on reeta.
Vangi dilemma optimaalne strateegia on leitav arvutuslikult. Sellest hoolimata ei tähenda ratsionaalsus mänguteoorias ainult matemaatikat. Vastupidi, olenevalt olukorrast eeldab teooria silmnähtavat matemaatika hülgamist, mis ilmneb järgmises väga lihtsas mängusituatsioonis. Olgu ühel mängijal käsutada 100 eurot, mille ta peab jagama kaaslasega tehes talle pakkumise. Kui kaaslane nõustub, jaotavad mängijad raha omavahel, kui ei, ei saa kumbki midagi.
Toodud olukorras ei saa pakkuja eeldada, et saaja on nõus minimaalse summa, näiteks ühe euroga. Sellisel juhul oleks teise poole otsus automaatne: üks euro on parem kui null eurot. Tegelikult otsustab aga saaja läbi tunnetusliku kaalutluse ja ei nõustu ühe euroga. See otsus on ratsionaalne. Saajal on kergem loobuda ühest eurost kui tulla toime negatiivse emotsiooniga teadmisest, et teine pool võtab endale praktiliselt kogu raha. Teine äärmus oleks pakkuda 50-50. Ka selline pakkumine ei ole optimaalne, sest tehing muutub saaja jaoks ratsionaalseks juba madalama summa juures. Kusagil viiekümne ja ühe vahel asub tasakaalupunkt, mida üldistatult võib nimetada saaja õiglustundeks. Saaja võimet keelduda talle emotsionaalselt vastuvõetamatust materiaalsest kasust võib aga võtta kui üht vaba tahte definitsiooni. Ainult äärmine majanduslik kitsikus sunniks saajat nõustuma ühe euroga.
Õiglustunne on järelikult inimese ratsionaalsete otsuste osa. Kui mängus on ainult meie isiklik huvi ja tehingus on ainult kaks osapoolt, siis oleme me inimestena ka väga sarnased. Keegi ei võta vastu liiga madalat pakkumist ja me üldiselt ei oota ka, et jaotada tuleks võrdselt. Selline kokkuleppeline ebavõrdsus, ehk pakkuja eelis, on ühiskonna majandusliku toimimise alus. Ning see mudel töötab – eeldusel, et kõigil ühiskonna liikmetel on võimalik pingutada selle nimel, et ise asuda pakkuja rolli. Võrdsust kuulutavad mudelid on läbi kukkunud. Kas poleks elu ka mitte ääretult igav kui me teeksime üksteisele ainult 50-50 pakkumisi?
Lool on veel sügavam moraal. Müügimehed meie tänases ühiskonnas töötavad selle nimel, et me ei mõtleks rahast kaugemale. Pole hullu, kui me läheme konkurendi juurde. Hull on, kui me hakkame kahtlema, mis see tehing üldse meile annab. Nõnda me sisustame oma elu pakkumiste võrdlemisega ja tunneme rahulolu neist soodsaima leidmisel. Kuid valik on suuresti näilik ja meie otsused automaatsed. Ühel hetkel me võime seista silmitsi suure, põhimõttelise võta või jäta otsusega, millele pole alternatiivi. Ning me ei tea, mis on ratsionaalne. Me ei ole harjunud vaatama kaugemale meile pakutud numbrist, olgu see siis näiteks 1% majanduskasvu või miljard eurot.
Pooltõed
Jätkub…